heietus

nii, marsruut on umbes selline (minekul oli veits teistsugune, aga see poola kaart on programmis väga teedevaene, tegelikult läksime üle lomza, aga see ei ütle kellelegi nagunii midagi), viksisin ruttu autoroute’s kokku, aga kuna ma seda programmi hästi kasutada ei oska, siis kõik need numbrid ja kuukesed, mis kaardi peal on, ei seostu kuidagi meie reisiga. tegelikult jõudsime me umbes 44 autoga muratist tallinnasse, ei tea, kas on uus rekord või mitte, aga tore arv igatahes.

ja noh, eks ma üritan veits targutada.

esimene päev alustasime muratist ja jõudsime kedainiai lähistele. eks ta oma 360-370km ole vist. kuue autoga jõudsime pärale ja saime päris palju vene keelt purssida. saime sõita ülerahvastatud autos ja leedu rekkas, nii et üldiselt oli hea. kuhugi aristava põllule viskasime telgi üles ja polnudki paha.

teisel päeval alustasime päris vara sealt aristavast ja jõudsime katowice’sse välja. jämedalt umbes 700km. esimese kolme autoga saime aristavast augustowisse  ja sealt üks metsiku sõidustiiliga poolakas korjas üles ja viis meid lõuna-poolasse ära. andis süüa (vähemalt poolasuurune šnitsel) ja võttis enda poole ka. elas koos naise ja kahe koeraga.

kolmandal päeval startisime katowice’st ja jõudsime prahasse, kus jälle saime voodis magada, jes! aga see oli vist päris põnev päev, kuna me sattusime kuhugi poola väikelinna, kust me ei osanud välja saada. see juhtus umbes nii, et kõndisime keset maanteed ja järsku mingi vend hüppas ka välja, ütles, et läheb bensukasse. okei, võtsime sappa, aga mingi kuradi auto peatus ja korjas meid kõiki peale ja viis mingisse kuradi linna. siis see sama kolmas tüüp nurus meilt õlut ja süüa ja inglise keelt rääkis ka ainult kolme sõna. polnud viga, sai veits poolat ka näha, kena linn oli iseenesest. kui tšehhi jõudsime, siis saime piiri pealt kohe brno’sse, aga juht viskas meid keset linna maha. saime siiski kiirtee äärde, sest palusime miskil suvalisel tüübil meid sinna viia. okei, olime siis kiirteel ehk kohas, kus hääletada ei tohi. klopsisime ruttu “help! gas station” sildi valmis ja miski praha tšikk võttiski peale ja viis meid kohale ja näitas veidi linna ka ja jootis veini ja kuulas folki. jep, tallinn on päris mannetu praha kõrval. eks oma 400km päev oli.

niisiis, järgmise päeva hommikul viis neiu meid linnast välja. istusime seal mcdonaldsi juures ja saime plzen’i ja munaburgerit! kuradi plzenis olime jälle keset linna mingis suvalises bensiinijaamas, kuhu järsku tuli mingi belgia tüüp, kes meid siis peaaegu läbi saksamaa viis. kuskil klobzeni vms juures hüppasime maha ja saime luksemburgi, miskite noorte luksemburglastega, täitsa muhedad sellid olid. sain teada, et luksemburg (lulzemburg) on maailmameister mingis keeglisuguses spordialas. noh, ilmselt sellepärast, et nad on ainuke riik, kus seda harrastatakse vms. igatahes, kääbusriikide omavahelised naljad käisid terve tee. kurat, nad pole vist jalgpallis andorrat ka võitnud. seda nad vähemalt väitsid. luksemburgis igatahes olevat euroopa odavam bensiin, palju pankasid ja euroopa suurim bensiinijaam, kus ka meil oli au viibida. seal me passisime päris kaua, enne kui meid metzi vales otsas maha pandi. olime umbes viis tundi seal kuradi metzis, öö oli ja vihma sadas ja üks hispaania kutt ronis ka põõsastest välja. tahtis saksamaale hääletada, oli juba kaks pool kuud ringi reisinud. igatahes, prantslased inglise keelt ei räägi, nii et meil oli üsna raske sealt minema saada, aga lõpuks ka suhteliselt umbkeelne vend korjas peale ja viis meid vähemalt pariisi suunas. kell oli siis vist pool viis hommikul ja me panime kuhugi põõsa taha telgi püsti.

hommikul kohtasime mingit tüüpi, kes ka pariisi tahtis. lõpuks saime kõik kolmekesti meauxi, see on a’la 50km pariisist vms. sealt hüppasime rongi peale ja jess, saimegi kõigi romantikute lemmiklinna. kahjuks ei olnud rongijaam eiffeli torni otsas, nagu ma lootsin, nii et me pidime kahekesi veel metrooga ukerdama. vahepeal oli veel kurikuulus nuuskurpolitsei juhtum, kus kaks ratturist võmmi oma nina pingutasid ja meid kanepi omamises süüdistasid. kurat, me polnud veel hollandiski käinud ju. õhtul passisime seal kuradi torni juures, rääkisime inimestega ja otsisime mingit öökohta. tähendab, tegelikult sai enamjaolt turistide peale satutud, sest neid on seal palju ja teised ei räägi inglist. kohtasin kahte õrnutsevat california tšikki, kellel ühel oli jim morrisoni pildiga peegel ja teine oli poolast ja kena. enivei, see esimene käis modest mouse’i kontserdil, nii et ma olin automaatselt kade. toredad neiud olid mhmh, udu selajal pikutas lolol, aga lõpuks nad otsustasid, et torn on lahedam kui mina, mis ju tegelikult on vale puha. pärast kohtasime mingit paljusõnalist ärikat, kes meid tegelikult päris palju aitas, kuigi natuke valesti meid pariisi kõige odavama hostelini juhatas. aga sellest pole hullu, sest see oli natuke täis. lõpuks mingi räpase koha ikka leidsime. täitsa ok oli see pariis, taavet tegi mullikesi ka ja turistid vaatasid turiste.

järgmine päev tegime ka veits sightseeingut, aga kuna meil polnud enam raha, et kuhugi jääda, siis tõmbasime uttu. meie couchsurfers silt ka ei aidanud, kuigi mingi putkamüüja isegi sai aru, mida me mõtlesime, aga sinna see jäi. niisiis, tõmbasime metroo ja kolme rongiga linnast välja. ma ei tea, kuidas meil see õnnestus. kuuenda päeva õhtuks jõudsime roueni lähistele, olime kuskil kiirtee ääres mingi ilmatuma suure künka peal ja ajasime telgi ilusti püsti.

hommikul hääletasime vist elbeufi sildiga. miski väike linnake roueni lähistel. tahtsime lihtsalt kiirteelt kuhugi minema saada. okei, saime elbeufi ja siis juht vist mingis keeles küsis, et kuhu me minna tahame ja siis udu muidugi näitas caen’i peale, nii et vend sõitis tubli maa tagasi kiirtee peale ja sealt edasi veel bensukasse (me nägime kõiki euroopa bensukaid ju). sealt saime nii peale, et isegi ei hääletanud. udu näitas oma juustust “world peace” silti ja mingi inglise hipi korjas peale ja viis meid caeni ära, kuigi ise läks teises suunas. tore. caenist saime cherbourgi ja seal me siis olime. sihtkohas. kena linn ja odavat sööki sai ka. vähemalt natuke vaheldust baguettidest, mida väikses linnas müüb ka 32532 poodi. otsisime hotelle, käisime ringi, vaatasime linna, jõudsime napoleoni monumendi juurde, nägime kahte neiut, kes olid vist pool linna tühjaks joonud. vähemalt pingi all oli neil pudeleid tohutult. rääkisime nendega, kuigi nad ei kõnelenud inglise keeles. nojah, mis siis. läksime monumendi lähedale põõsa taha magama ja hommikul äratas meid politsei. muidugi teesklesime umbkeelseid ida-euroopa turiste, mis tegelikult üsna loll mõte, aga saime ilusti minema. pidi ainult enne 7′t ärkama.

ärkasime üles, sõime kuskil, hakkasime linnast välja hääletama. muidugi vales suunas. okei, läksime õiges suunas lõpuks, aga ikka olime keset linna, tegime paberi peale : ( näo ja toppisime endale näo ette. saime peale ka, kurvad poisid kitarrideta ikka. kuhugi carentan’i jõudsime. täitsa tore väikelinn, miski 6000 elanikku vist, tavaline kena massiivne prantsuse kirik oli ka ilusti platsis. kuidas muidu siis. linnas toimusid kuradi laadapäevad, nii et sai seal ringi vaadatud. 7 euro eest müüdi vana suurt kolakat playstation 1′e ka, selle oleks saanud eestis vähemalt 30 euroga maha müüa ju! aga ma ei viitsinud tassida. endale ka vaja pole, üks selline olemas. sealt kuradi linnast hääletasime vist kolm tundi välja. lõpuks saime auto, mis läks belgiasse. nojah, kahjuks meie saime ainult mingi 20km sõita, kust hääletasime veel umbes 6km ja olimegi ohama beach’il. d-day ja teine maailmasõda. vägev koht, ilus rand, miskid mälestusmärgid ka. pole viga. aga magada polnud ikka kuskil. camping oli ka 15 eurot, nii et me pigem raiusime konkreetsesse okastega võssa augu ja panime telgi sinna püsti. hommikul oli tõsine wtf, sest magamiskoht oli ulme.

niisiis, üheksandal päeval (vist) hakkasime siis rannast minema tõmbama. saime bayeuxi, sealt caeni, sealt mingi imeliku pariisi tee peale, mis polnud kiirtee ja küla oli külas kinni. kuradi kaua sõitsime seda, kuskil poole peal tulime maha ja olime konkreetselt väga perses omadega. me plaanisime õhtuks belgiasse jõuda, aga me olime miskil suvalisel kõrvalmaanteel ja kell hakkas ka juba pimenema. õnneks meil oli belgia silt, mida sai kasutada, kui kaugelt juba näha oli mõnda autot, mille numbrimärgil tähed punased. läks õnneks. saimegi ühe belgia auto peale, mis küll peatus meist umbes pool km eemal ja kõrvalsõitja tuli sealt jala meie juurde, sest me olime nii ohmud, et midagi aru saada. aga need olid toredad inimesed. sai isegi last.fm’i kasutajaid vahetatud. noormees ja neiu siis, tulid bordeauxi lähedalt sandboardingu kursustelt vms ja sõitsid kõrvalteid pidi koju, et mitte prantsuse kiirteemaksu (saatanast!) maksta. rääkisime muusikast ja eestist.  nende initsiatiivil kuulasime buriali ja explosions in the sky’d. tüüp lajatas mulle miski eesti bändi nime, millest ma polnud kuulnudki. vist mingi instrumentaalne hip-hop. nime ei mäleta. mina vastasin omaltpoolt belgia bändiga, millest tema midagi ei teadnud. selline vastastikkune muusikapedendus käis. lasin neil kuulata ans. andurit, kööki, eliiti, zetosid, gleitzeiti, let 3′e, aукцЫон’i. andur ja idiootide kateeder vist meeldis kõikse rohkem.  õhtuks olime igatahes belgias!

kümnendal päeval jõudsime amsterdami, autojuhid olid sõbralikult, mõni oli mõnusalt kivis, isegi belgias autot juhtides. mis seal ikka siis. 3 autoga vist olime päral. viimane autojuht otsis meile veel odavat ööbimiskohta ja aitas päris palju, et me üldse amsterdamist midagi aru saaks. kõik kohad olid rattaid ja krõllis silmi täis. saime siis miski hea hotelli, kus tavaruum oli mingi 70 eurot, aga meil anti mingi pööning, kus oli kaks madratsit. kahe peale maksime 30 eurot selle eest. polnud üldse paha, sest me olime keset kuradi linna! nautisime siis…linna

hommikul kõndisime jala (!) linnast välja. õnneks oli umbes tunnine jalutuskäik ainult. neil hollandlastel on veel mõned liftplaatzed jäänud. ehk siis spetsiaalsed hääletamiskohad. kahjuks on nendega see jama, et seal on palju rahvast. nii me kohtasime oma 5-6 hääletajat. isegi ühte venelast, kellel oli pükstel perse kohal eesti lipp. see päev igatahes väga kaugele ei jõudnud. enschedese kõigest ehk isegi hollandist ei saanud välja. aga seal linnas olid küll sõbralikud inimesed, kõik aitasid päris tublisti. üks iraanlane ütles, et eesti on ju peaaegu samast kandist kust iraan! ta teadis, kus eesti on, aga ikka ütles. noh, võib-olla olemegi samast kandist. kellegi jaoks. niisiis, mingis põõsas magasime ikka. kiirtee kõrval jälle.

hommikul traktor-muruniitja äratas meid üles, aga saksamaale viia ei tahtnud. kõigepealt hääletasime amsterdami-berliini kiirteele tagasi, õhtul olime kõrvale kaldunud sellest. ja siis, polska silt välja ja saime päevaga läbi saksamaa. kõik poola rekkad, kes arvasid, et me oleme poolakad. ühega purssisin isegi vene-poola segukeelt. jõudsime kuhugi poola ära ööseks. väga piiri lähedale, magasime seal ja hommikul hääletasime tagasi piiripunkti. võtsime eesti sildi välja. koos latvija ja lietuva sildiga. nendega vehkisime seal. ühte eesti sõiduautot ka nägime isegi. eesti rekkasid oli ka kuradi vähe. ainult leedukad ja lätlased ja poolakad. miski sakslane pidas ka oma sõiduautoga kokku, läks vist leetu või lätti. aga kuna me ei osanud saksa keelt, ega ka leedu või läti keelt, siis ta lihtsalt ei võtnud meid peale. raisk! aga siis tuli eesti rekka ja korjas meid ära. jäime politseile veel vahele, sest kolm inimest ikkagi rekkas. kuidagi pääsesime 300 zlotisest trahvist. ei tea, kuidas. järgmine päev ma sõitsin suurema osa teise rekkaga, juhuks kui keegi jälle trahvi tahab teha. aga pühapäeva hommikul pool viis olime tallinnas. ehk siis kahest nädalast jäi natuke puudu, mõned tunnid.

nojah. saigi läbi. mis öelda, inimesed on sõbralikud. ostavad süüa. väga paljud viisid sinna, kuhu ise ei läinudki. me oleks pidanud vähemalt odavaid hostelle vaatama enne reisi, sest kurat, ega nende kottidega ei viitsi linnas eriti ringi tatsata. pole kuskil magada ka. couchsurfing oleks ka kasuks tulnud, aga ma ei teagi, miks me seda ei kasutanud. udud noh.