päev 1 ehk äkki jõuame lätti

kaks tundi minekuni ja kõht polegi veel lahti läinud. kott sai suure vaevaga pakitud, kuigi oleks vaja läinud elevanti, kes riided ühtlaselt kotti sõtkub, aga sai ka odavama tööjõuga hakkama (tere kaia). kõige parem on muidugi see, et ma isegi jõuan mingi minut aega kotti seljas tassida ja ei hakkagi valus, see on üsna hea märk, ma arvan. ei.

igatahes, meil on hea minna, läti piir on ju miski ~25km kaugusel, ei pea kuskilt tallinnast läbi pärnu uimerdama vaid saab otse pihkva-riia maanteele hüpata ja käpa kõrgustesse sirutada.

ma tegelikult jätsin osa nuudlitest kotist välja, ka taaveti (edaspidi: udu) oma, aga seda ma talle ei ütle. peaasi, et bolognese sisse mahtus, kuigi nood on kõige massiivsemad üldse, võtavad rohkem ruumi kui kokkupakitud helikopter küljetaskus.

a, jah, udul ma ei taha lasta siia kirjutada, sest ta kindlasti hakkab universumist või millestki muust rääkima ja ei saa üldse midagi aru. universum, jess. one-two-three-four hhhhhhhholland 1945 afaölsfkasö!1111 vot, aga temal ma ei lase kirjutada, sest ma ei taha mingit seosetut juttu lugeda, onja.

väike ärevus ikka sööb hingetoru, aga küll saab hakkama kui keegi meid juba auto pääle puhkama võtab. saab jalad armatuurlaua peale visata ja täiega pidutseda. ei.

järgmine blogipostitus toimub juba tihkes tihnikus kuskil ida-euroopa metsas, okei, võib-olla kujundid, mis ida-euroopat ümbritsevad, võib maha võtta, aga kuskil seal kandis tahaks ikka internetti käppida. ja ikka mõnusalt käppida ja silitada! internetti siis. ja ipodi saab ka laadida, jes!

kuigi me horvaatiasse (vist) ei lähe, siis ma ikka teen horvaatiapärase head ööd

laku noć!