päev -1

reisiblogi kirjutamine tundub alati ahvatlev, noh, võib-olla siis ma vaatan asja teise nurga alt kui ma poola metsas karude ja puukide eest ära joostes mõnele autole ette kargan. sellisel juhul võib jõhker blogitamine tahaplaanile jääda. muidugi, suvalisest hääletustripist kirjutamine on natuke neutraalsem kui sünnituse ajal tweetida “pea juba paistab” või siis matustel täie hooga twitteris passida ja siis närveldades loota, et sõnum “yo, mis toimub? praegu viskan just kolme peotäit mulda” sisaldab alla 140 tähemärgi. tõesti, selle kõrval on kuskil suvalises euroopa netipunktis heietamine hoopiski rahulikum tegevus.

eks paljud, kes ole kunagi tallinnast tartu või vastupidi hääletanud ja siis terve sõidu vaikuses aknast välja vaadanud ning rõõmustanud “jess, juba ee..noh, siin tuuliku juures, jess!”, on mõtisklenud, et kurat, paneks näpu püsti ja lähen euroopasse. jep, see on tegelikult vist hea mõte, kuigi kogenud rännumehed tegid selliseid seiklusi juba siis kui toomas anni oli alles underground-tegija eesti süldiskeenes. aga eks kuidagi peab ju alustama, nii et 26. juuli ehk ülehomme ehk pühapäeval võtan sõbra kaasa ja paneme käpa püsti ja lähme sinna (loe: kuhugi). aega on meil üle kolme nädala, selle ajaga loodetavasti jõuab poolast kaugemale ja äkki näeb ka muud kui autosisustust, sest ma ei tahaks tagasitulles teha polli “vali ilusaim autoiste 2009″

kaks täielikku udu, kes täna avastasid, et kurat, magamiskottide ja atlasega (kui ma praegu poodi seda viimast ostma tõttaks, võtaks ma ilmselt kogemata või meelega hoopis andra teede uue luulekogu) on lood natuke halvasti. meil pole õrna aimugi, mis saama hakkab, aga see vist ongi tore. üritame ikka netti ka väisata, et te ei arvaks, et me saime lätis peksa või et ma sain päranduseks mõne merevaiguga tegeleva leedu ettevõtte. nojah, ja kui nett juba olemas, siis saab mingit seosusetut juttu ajada, kuidas mu seljakott kukkus jõkke ja mul on kõige rohkem kahju kalatoiduks läinud knorri kiirnuudlitest (mm, bolognesega)

marsruut on ka meil võib-olla isegi paigas, aga eks me lähe sinna, kuhu tuul viib (loe: saksa pensionärid sõidavad). kui blogi liiga fantaasiavalda kalduma hakkab (noh, täna kohtusime lõuna-makedoonias vadjalaste kosmosesõduritega) siis me oleme tõenäoliselt kuskil läänemaa metsas reisiraha maha joomas, ärge pahaks pange, kõigil juhtub.